Olen põline Karksi-Nuia mees. Minu ema Eda on ökonomist ja õde Kairi on oma kahe lapsega kodus. Esimene kokkupuude spordiga oli siis, kui Karksi-Nuia tuli Viljandist uus jalgpalli treener Toomas Suigussaar. Sel ajal oli meil sõpradega kohe suur tahtmine mängida ja osa võtta nendest treeningutest, et kuidagigi minema peletada argipäeva igavus.

Kahjuks või õnneks jalgpalluri karjäär sai läbi 12 aastaselt, kui treeningul vigastasin kanda. Lisaks jalgpallile olen mänginud ka korvpalli kooli võistkonnas. Parim tulemus on poolfinaali jõudmine Mesuca Cupil, väga vähe jäi puudu finaalikohast. Suurim tähelend korvpallis oli aga 2003. aastal, kui võitsin Viljandis toimunud Simpel Cup osavõistlusel pealtpaneku võistluse. Suurematest saavutustest lisaks kergejõustiku tiitlitele võiks esile tõsta 2005. aastal Sakala mängude raames Viljandimaa tõstmise meistriks tulekut kehakaalus 85 ja pluss. Kogusumma oli siis 232 kilogrammi, kus rebisin 110 ja tõukasin 122 kilo.

Kergejõustiku juurde sattusin 1999. aasta sügisel, kui juhuslikult nägin pealt Karksi-Nuia staadionil treener Rein Ahuna treeningtundi. Ahun polnud ka kade, kutsus mind kohe selles treeningus osalema - andis ketta pihku ja läksimegi kettasektorisse. Alguses sai ikka tehtud kohapealt heiteid. Aga paar päeva hiljem ihkas hing proovida juba pöördega heitmist. Kui kettaringis teevad kettaheitjad poolteist pööret, siis mina esimesel proovimisel tegin suure ähmiga kohe korraga kaks ja pool pööret. Võib öelda, et sellest hetkest andsin kergejõustikule oma hinge.

Tõtt-öelda ei läinud mul algusaastatel kettaheites nii hästi, kui praegustel kõrvalaladel kuulitõukes ja vasaraheites. 2000. aasta hooajal oli minu n-ö. paraadalaks vasaraheide - sel hooajal võitsin Eesti Meistrivõistlustel B-vanuseklassis vasaraheites teise koha. Samal võistlusel kettaheites ei pääsenud ma aga finaaligi. Juba järgneval hooajal sai minu lemmikalaks kettaheide - 2001. aastal sain Eesti meistriks B-vanuseklassi kettaheites. Sellelt võistluselt võitsin veel hõbemedalid kuulitõukes ja vasaraheites. Järgnevate võistlustega sai uuendatud Eesti noorte rekordeid nii kettas kui ka kuulitõukes.

2003. aasta hooajal sain osa oma suurimast õnnestumisest ja ka ebaõnnestumisest. Nimelt sain ma Kanadas toimunud Noorte MM-il kettavõistluse kvalifikatsioonis nulli. See oli mulle suur altminek ja samas oluline õppetund, mis sai väärilise kompensatsiooni Pariisis toimunud Euroopa Noorte Olümpiapäevadelt kuldmedali võitmisega koos võistluste rekordit näitava tulemusega kettaheites.

Järgneval 2004. aasta hooajal oli koguni kaks head tulemust - Juunioride MM-il Itaalias saavutasin kettaheites 1,75 kg kettaga 6. koha isiklikku rekordit näitava 58,30-ga. Teine suur õnnestumine vormistati Valmieras toimunud Balti riikide mat?kohtumisel, kus heitsin pooleteisekilose kettaga uue noorte maailma tipptulemuse 69,50 meetrit. See tulemus andis usu ja kindluse, et pikkade traditsioonidega kettaheites on võimalik ajalugu teha ja Eestit maailmale tutvustada.

Sama aasta sügisel Prantsusmaal võisteldes suutsin ületada ka oma kunagise treeningkaaslase Märt Israelile kuulunud Eesti juunioride rekordi, kui heitsin 2-kilogrammise kettaga 56,48.

2005. aasta hooajal tagas edu õige ettevalmistus ja tulemuse realiseerimine kõige olulisemal võistlusel. Tõsi ta on, et hooaja algus ei olnud minu vaatevinklist paljulubav, sest lootsin ise kohe hooaja alguses heita 1,75 kilogrammise kettaga üle Märt Israelile kuuluva Eesti rekordi juunioride vanuseklassis. See oli siis 61,80 meetrit. Tagantjärele võib öelda, et see oligi võibolla hea, et siis ei heitnud, sest muidu oleks kogu purakas välja läinud. Ees olid Euroopa Juunioride meistrivõistlused Kaunases, kus tuli anda endast kõik ja kogu võim mängu panna. Õnneks suutsin seal ennast sajaprotsendiliselt realiseerida ja võita Euroopa Juuniorite Meistrivõistlustelt kuldmedali uue võistluste rekordi ja Eesti juunioride rekordiga 62,19.

2006. aasta oli väga edukas ja on mida mäletada! Hooaja algus ei olnud taas just palju lubav. Eks põhjus oli selles, et treeneri Rein Ahuniga lähenesime ettevalmistusele teistmoodi ja algust sai tehtud koostööga Aleksander Tammert jun. ja tema treeneri Dave Wollmaniga. Palju vaeva nägime tehnika arendamisega. Tehnika stabiliseerus alles mai lõpus, kui suutsin Tallinnas toimunud Heitjate seeriavõistlusel heita uueks Eesti juunioride rekordiks 63,98. Sel hetkel teadsin, et liigume õiges suunas ja olen valmis tegema häid heiteid Pekingis toimuval Juunioride MMil. Samuti heitsin hooaja alguses 2 kg kettast 60 meetri joone lähedusse - 59,31 meetrit. See oli hea sellepärast, et suutsin seda teha kohe hooaja alguses, nii sain ülejäänud ettevalmistuse pühendada oma vanuseklassi 1,75 kg kettale.

Hooaja vältel tuli ka tagasilööke ja kõige hullem oli just kuu enne Juunioride MMi, kus treeningutel ei tahtnud ketas üldse lennata. Paranema hakkas hoopis kuulitõuge. Valgas toimunud Rukkilillemängudel tõukasin 6 kg kuuli juba 19,56 meetrit, mis tähistas uut isiklikku rekordit. Enesetunne oli hea, sest treeningud enne ärasõitu olid paljulubavad, suutsin heita 1,5 kg ketast kaugele üle 70 meetri joone. See näitas, et kiirust ja plahvatuslikkust on.

Ketta kvalifikatsioon oli 15. augusti varahommikul. Ringi minnes mõtlesin ainult ühele - heita piisavalt kaugele, et täita kvalifikatsiooninorm ja näidata, et ma ei tulnud nalja tegema nendele võistlustele. Mõttes liikus küll katse, mis võiks maanduda kusagil 64 ja poole meetri peal, aga kui olin oma esimese heite ära teinud ja ringist välja kõndisin, tundus see katse olevat natukene liiga kaugel... Tabloole ilmus tulemus 66,35, mis tähendas uut maailmarekordit. Ma olin sõnatu... Finaal toimus järgmisel päeval 16. augustil. Finaali eel soojendust tehes tundsin kerget närvi sees, sest kõik ootasid ja lootsid enamat, kui lihtsalt kvalifikatsioonis heidetud rekord. Plaan oli minna ja heita esimese katsega kaugele ja siis vaadata edasi, mis saab. Ma olin esimene heitja ja esimesel katsel heidetud 64,96 oleks olnud ka piisav, et võistlus võita. Viimase kolme katse jaoks suutsin ennast kokku võtta ja heita lõpptulemuseks 67,32. Rõõmupäev oli tervel koondisel.

Järgmisel päeval tuli Kaire Leibak kolmikhüppes võimsa isikliku- ja Eesti rekordiga maailmameistriks. See ei olnud veel aga kaugeltki kõik, sest seltsimees Marek Niit üllatas meid kõiki ja tuli 200 meetri jooksu maailmameistriks. Eesti koondisel oli juba kolm kulda! Siis andsin endale lubaduse, et ma võidan ka kuulitõuke.

Kvalifikatsioonis tõugatud 18,95 oli piisav, et lõppvõistlusele saada. Finaali esimeste katsetega ei saanud end korralikult vedama ja taaskord jätsin kõik viimase kolme katse hoolde. Neljandal katsel tõukasin 20,17 ja see tähendas uut Eesti juunioride rekordit, mis viis mind ka juhtkohale. Viiendal katsel suutsin teha seda, mida ei oleks keegi uskunud. Enda arvates oli kerge tõuge, kuid kuul maandus hoopis 20,53 peal. See tõuge kindlustas mulle kuldmedali kuulitõukes, mis oli neljandaks medaliks koondisele.

Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu IAAF-ilt sain 2006. aasta tõusva tähe auhinna.

Asusin õppima Tallinna Tehnikaülikoolis logistika erialal.